Seekord pisut tõsisem sissekanne. Sorry, nalja ei saa ja unenägusid ei meenuta.
Kolmapäev. Ilus päev. Kardinaid avades tervitas mind õrnalt langev lumesadu. Helbed näisid nii kerged ja vabad nagu Tide reklaamis värskelt pestud linad Poola põhjapoolsete alade Bieszczady lähistel mägismaisete tuulte rüppes. Ka hommikused soojad juustusaiad (panin tomatit ja sinki ka vahele) olid eriti hõrugtavad. Ma tõesti oskan hästi süüa teha. Läksin pisut varem kooli, et ökoloogia eksamiks viimaseid mõisteid korrata.
Istusin troll nr.3 peale ja asusin teele. Ühtäkki küsib kõrval olev sinisilme neiu minult, et kas ma mäletan teda. Vastasin, et ikka jah. Pöörasin pead ja hakkasin paaniliselt meenutama, kellega tegu on. Õnneks ta ise jutu käigus mainis vajalikke märksõnu, mis ka mind värskendasin. Tervitan Taalit hehe. Ta ise läks mingit vene keelt vastama. Nüüd tean kelle poole pöörduda kui kõrvaluksest vaja suhkrut küsida (vihje, Tallinnas elab ligi 35,6% venelasi; vihje 2, ma ei oska väga vene keelt). Eksam oli tibbens-tobbens. Küsimused olid muidugi need, millele kõige vähem tähelepanu pöörasin, aga ilusti ja edukalt sai ära tehtud. Õppejõud sobiks G4Si turvaülemaks, sest ta käis ruumis ringi ja jälgis kõike. Mitte, et ma ise spikerdanuks, aga siiski.
Õhtul käisin HV foorumiga jalkat mängimas. Suht mõnus hea trenn oli. Käisin seal nendega esmakordselt ning jätsin kohe hea mulje. Läksin kolmest mängijast mööda, triblasin üldse palju, lõin ükskord rabonaga ristnurka isegi. Mõnus, värskendav ja väsitav füüsiline koormus. Tegusa päeva järel jäin unne nagu väike beebi.
Neljapäev. aka täna. Nu hakkab pihta, väga raske ärgata oli. Äratuskell käis mitu korda, aga lõpuks tõusin voodist ikkagi alles 9:19. Informaatika töö algas kell 10:00. Seekord oli bussis igav, Taalit ega kedagi tuttavat ei kohanud. IT maja ukse peal sain Anniga kokku. Tsau Anni! Klassi sisenedes tervitas Vendelin lõbusalt ja tuju oli laes. Kuna ammu polnud kooliarvutis käinud, läks kasutajatunnus meelest hehe. Pärast 4 minutit proovimist sain lõpuks sisse ja tööle asuda. Esmamulje oli kohe hirmutav. Vaikselt nuputasin siiski välja ning sain vähemalt selle töö arvestatud. WIN!
Koju jõudes oli tunne rahulolev, ent siis valdas mind tänapäeva üks suurimaid nähtusi - igavus. Hakkasin ennastsalgavalt MSN-st otsima, keda kinno kutsuda, aga ei leidnud. Vennaga oleks saanud minna, aga ta oli nõus ainult õudukaga. Üksi ei viitsinud minna. Tekkis lahkheli ja otsustasin minna üksi Viru chillima. Leidsin NewYorkerist päris soliidse triiksärgi, mille ma ka ära ostsin.
Siinkohal tõmbangi joone alla ja peatse kirjutamiseni. Tsau!
No comments:
Post a Comment